Eesti Päevaleht: Riigi bürokraatia sunnib ülikoole iga pisiasja ostmiseks hanget tegema

Rahandusministeerium nõuab eurotoetuse saajatelt hanke tegemist juba esimesest sendist. 
Kuidas saab Eesti ülikoolis mõne Euroopa rahastatud projektiga tegelev teadlane oma täppiskaalu sisse uue patarei? Kui ta järgib täpselt näiteks SA Archimedese euroraha kasutamise reegleid, peab ta võtma patarei ostuks kolm võrdlevat hinnapakkumist, arhiveerima pakkumised ning esitama Archimedesele põhjenduse, miks ostis patarei just selle müüja käest.

Kui sellist tõendusmaterjali ei ole, siis tunnistatakse Tartu ülikooli teadusprorektori Marco Kirmi sõnul osa kulutatud summast mitteabikõlblikuks. Selline on eluline näide, kuidas ülikoolid võitlevad Euroopa liidu struktuuritoetuste nõudeid agaralt kontrolliva riigiga.

Iga teadlaste rühma juures peab olema ametnik, kes tegeleb paberitöö ja nõuete järgimisega.
Analoogseid juhtumeid on Kirmi sõnul massiliselt, mis kokkuvõttes väljendub meeletus bürokraatias ning ülikoolile kui toetuse saajale sadade tuhandete eurodeni ulatuvates katmata kuludes. „Vormilised reeglid on muutunud dominantseks ja need takistavad tegelikult sisulist tegevust, kuigi eesmärk peaks olema vastupidine,” ütles Kirm.

Absurdsusteni viiva bürokraatia taga on rahandusministeeriumi korraldus, mis kõlab järgmiselt: „Riigihangete all tuleb mõista kõiki hankija ostetavaid asju ja tellitavaid teenuseid ning ehitustöid alates esimesest eurosendist.”

Teaduses on sageli katsete jaoks asju vaja kohe, hangete korraldamiseks alati aega ei ole. Peale selle tuleb tihti kasutada spetsiifilisi vahendeid või seadmeid, millel võib maailmas olla ainult üks tarnija. Sellistel juhtudel osutub kolme võrdleva pakkumise võtmine võimatuks.

Ametnik teadlaste sabas

Pidev bürokraatia all ägamine on viinud selleni, et iga teadlaste rühma juures peab olema ametnik, kes tegeleb vaid paberitöö ja nõuete järgimisega. Ka nende projektijuhtide palgad, keda on ülikoolides kokku sadu, tulevad riiklikust teadusrahastuse eelarvest, paisutades nii rahasumma näiliselt suureks. Teadustöösse endasse jõuab rahast ainult osa.

Raske on kokku arvestada, kui palju kulub riigi teadus- ja arendustegevuse eelarvest tegelikult niinimetatud bürokraatide üleval pidamiseks nii teadusasutustes, ministeeriumides kui ka rakendusüksustes (Archimedes, Innove, EAS, KIK jne). „See on hea uurimisteema mõnele majandustudengile, kes lööks need arvud kõik kokku. See vääriks uurimist,” ütles Tallinna ülikooli kantsler Peep Jonas.

Selline rahastamissüsteem ei vähenda ainult laboritesse jõudvat rahahulka, vaid kasvatab ka ülikoolide kulusid. Jonas tõi esile, et osa projektijuhtide kulusid jääb ka ülikooli katta. Projektide administreerimiskulud lisanduvad projektide eelarvesse, mis kaetakse sageli ülikooli üldisest tulubaasist, ka tegevustoetustest.

Eriti suureks on ametnike hulk paisunud struktuurifondidest rahastatavate projektide puhul. Liigse bürokraatia ja ametnike arvu kohta kriitiliste ütlustega esinenud Tartu ülikooli rektor Volli Kalm on iroonilisel kombel teinud SA Archimedesele ka ettepaneku oma ametnike hulka veelgi suurendada, kuna praegu ei suuda olemasolev personal saabuvaid taotlusi ja aruandeid piisavalt kiiresti menetleda. See omakorda põhjustab ülikoolidele tehtavate väljamaksete hilinemist.

Peep Jonas selgitas, et osa projektide puhul makstakse ettemaksu, aga mitte täies ulatuses. Kõik ülejäänud tuleb katta ülikooli kassast ja oodata väljamaksetaotluse rahuldamist. „Tihtipeale tuleb oodata väga pikalt ehk nõuete taga on kinni väga palju raha – Tallinna ülikoolis praegu ligi kaks miljonit eurot,” ütles Jonas.

Siin on Tallinna ülikoolil veel hästi läinud. Septembri lõpus oli Tartu ülikoolil SA Archimedese vastu 24,5 miljoni euro suurune nõue, millest aastavahetuse seisuga oli ülikoolile veel üle kandmata ligi 11 miljonit.

„See on ülikoolidele murekoht. Kulud on tehtud, aga laekumisi rakendusüksustelt ei ole,” ütles Jonas. Hilinemise põhjus on pikk menetlus ja väljamakseotsuse viibimine. Kui otsus on tehtud, tuleb ka raha. Näites toodud Archimedes ei saa teha muud kui käsi laiutada – nemad peavad aru andma ministeeriumile.

Archimedese kommunikatsioonijuht Eero Loonurm selgitas, et kulutamise ja finantseerimise vahel tekib ajaline nihe seetõttu, et struktuuritoetuste süsteem põhineb refinantseerimisel.

Dokumentatsioon koondatakse aruandluseks, mida kontrollib esmalt rakendusüksus. Seejärel aktsepteerib makse rahandusministeerium ja kui kõik on korras, jõuab raha riigikassa kaudu toetusesaaja kontole.

Niisiis koondub tegelikult enamik probleeme rahandusministeeriumi, kes on raha jagaja ning tingimuste esitaja. Ministeerium põhjendas karme nõudeid Euroopa Liidu õigusaktidega. Ühtlasi tuleb märkida, et Eesti riigisisesed nõudmised on märksa rangemad kui Euroopa Liidu direktiivid ette näevad.

Rahandusministeeriumi pressiesindaja Liisi Poll selgitas, et Euroopa komisjonilt raha saamiseks tuleb ministeeriumil kinnitada, et toetust on kasutatud kokkulepitud tulemuste saavutamiseks ja kulud on abikõlblikud. Tuleb tõendada, et hüvitamiseks esitatud kulud olid vajalikud ja kasutatud ainult konkreetse projekti elluviimiseks, järgides kõiki nõudeid.

Seaduse täitmisest ei pääse keegi, kuid Jonase sõnul on küsimus selles, kui raskeks või kergeks teeb selline süsteem Eesti teadlaste elu.

Ülikoolid asuvad ministeeriumilt nõudma senise korra muutmist

Eesti suuremate ülikoolide kantslerid kohtusid eelmisel nädalal, et arutada, kuidas ülikoolid saaksid aidata kaasa uue riigihangete seaduse väljatöötamisel ja teha kuuldavamaks oma murekohad, mis on seotud uue ja ka kehtiva seadusega. Hangete süsteemi muutmise ettepanekutega on ülikoolid ka varem esinenud, kuid seni tulutult. Viimati vastas rahandusminister Maris Lauri Tartu ülikoolile, et osa esitatud ettepanekuid sisaldub seaduses juba praegu ja nendest ei ole plaanis loobuda. Ülejäänud ettepanekuid pole aga võimalik arvestada. Nüüd lähevad kantslerid ühiselt uuele ringile.

Kommentaar: taotlejad peaksid kulutusi paremini planeerima
Eero Loonurm

„Efektiivsemaks annab ennekõike muuta toetusesaaja planeerimise ja rakendamise protsessi. Tegevusi saab fokuseerida ja suunata selliselt, et oleks ka bürokraatiaga juba arvestatud. Kavandades struktuuritoetustest eelkõige suuremaid ja konkreetsemaid tegevusi, oleks ka tõenäoliselt aruandlus sellevõrra lihtsam. Praeguse süsteemi probleem ei ole ainult bürokraatia, vaid ka see, et toetusesaaja rahastab kõikvõimalikke tegevusi ja kulutusi, mille kohta peab ka aru andma. Liigset bürokraatiat ei soovi keegi kindlasti propageerida. Küll aga saab toetusesaaja mõelda, milliseid kulutusi üldse struktuuritoetusest planeerida ja milliseid mitte.”

Originaaltekst on leitav siit.