Eesti Päevaleht: Aga miks peab patarei ostmiseks euroraha kasutama?

Uus eurotoetuste periood on saanud stardipaugu, kuid võitjaks ei osutu see, kes suudab eurorahaga võimalikult palju igapäevaseid kulusid katta. Sellele murele viitab ka artikkel „Riigi bürokraatia sunnib ülikoole iga pisiasja ostmiseks hanget tegema” (EPL 19.1), kust selgub, et Tartu ülikooli teadusprorektor ei ole rahul sellega, et peab eurotoetuse eest patarei ostmiseks pabereid täitma.

Eesti riigisisesed nõudmised raha kasutamise tõendamisele ei ole kindlasti rangemad, kui EL-i direktiivid ette näevad. Raha väljamaksmine on seda kiirem, mida korrektsemad on esitatud dokumendid. Kui kõik ei ole selge ja vaja on lisainfot, lükkub tähtaeg edasi. Kui toetuse saaja ei suuda tõendada, et on riigihangete seadust järginud, siis ei kuulu kulud hüvitamisele, sest neid ei saa Euroopa Komisjonile esitada.

Artiklis viidatud juhtumi puhul, mida rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond auditeeris, oli vaatluse all projekt, mille raames oli kemikaalide ja tarvikute ostmiseks kulutatud 0,8 miljonit eurot. Aga selleks korraldatud riigihankeid ja võrreldavaid pakkumusi ülikoolil ette näidata ei olnud. Auditi ajal oli projekt veel pooleli ja samalaadseid kulusid oli edaspidiseks kavandatud miljonite eurode ulatuses. Seega ei ole probleem ühe patarei ostus, vaid kohatises soovimatuses riigihankeid korraldada. Liiatigi näitavad andmed, et lõviosa ülikooli oste on tehtud Eesti riigis tegutsevatelt ettevõtetelt. Seega ei ole adekvaatne artikli viide, et osteti maailma üksikutelt tarnijatelt, kes on seeläbi erilised.

Riigihange ei tähenda, et iga pisiasja ostmiseks peab läbima keerulise ja kuluka menetluse. Selgitamist vajab ka artiklis viidatud rahandusministeeriumi seisukoht, et riigihangete all tuleb mõista kõiki hankija ostetavaid asju ning tellitavaid teenuseid ja ehitustöid alates esimesest eurosendist. Kirjapildis on seisukoht õige, kuid artiklis on ülikoolid selle sisu meelevaldselt edasi andnud.

Mida kallim, seda täpsem

Riigihange on üldmõiste ja igasugust avalike vahendite kulutamist loetakse riigihankeks kui selliseks. See aga ei tähenda, et iga pisiasja ostmiseks peab läbima keerulise ja kuluka menetluse. Üldjoontes kehtib põhimõte: mida kallimaks läheb ost, seda täpsemaks menetlusreeglid. Seetõttu ongi riigihangete seaduses kirjas piirmäärad, millest alates nõutakse konkreetsete menetlusreeglite järgimist.

Näiteks asjade ostmise korral on esimene piirmäär 10 000 eurot, millest alates tuleb korraldada lihthange. Lihthange jätab hankijale menetlusreeglite vallas üsna vabad käed. Alla lihthanke piirmäära jäävate ostude puhul tuleb hankijal aga järgida ainult riigihangete korraldamise üldpõhimõtteid. Seega on väikesoetuste puhul asutuse juhi pädevuses määrata hankekorras käitumisreeglid, mis tagaks riigihangete seaduses sätestatud üldpõhimõtete järgimise.

Originaaltekst on leitav siit.