Eesti Päevaleht: Ülo Niinemets: Kui palju maksab ühesendine hange?

Bürokraatia võtab teadlastelt kogu aja. Ülikoolid ja vabaühendused on tõstatanud olulise teema: Euroopa Liidu tõukefondide kasutamise puhul Eesti riigis vohava bürokraatia. Printsiibina võib loosung „hange esimesest sendist” tunduda üllas, aga selline loosunglikkus ei arvesta selle sendi administreerimise hinda. Selles hinnas ei kajastu mitte ainult konkreetse toote maksumus, vaid ka tegevteadlase aeg, projekti administreerimiseks palgatud eraldi inimeste aeg, asutuse raamatupidajate ja hankespetsialistide aeg ning kontrollorgani spetsialistide aeg. Kusjuures kurioosumina makstakse hanke tulemusena konkreetsete toodete eest tavaliselt turuhinnast kõrgemat hinda, sest see, kes pakub vabal turul parimat hinda, ei saa endale lubada luksust pidada ülal ka avaliku sektori hangetel osalemiseks vajalikku hankeosakonda.

Juba üle 50% teadustegevuse rahastatakse Euroopa Liidu tõukefondide arvel ja sisuliselt iga tegevteadlane kulutab suure osa viljakast tööajast ebamõistlike nõuete täitmiseks. Võtkem kasvõi selline lihtne asi nagu patareide ostmine. Aga miks mitte ka lennupiletite tellimine, hotellikoha reserveerimine, taimeseemnete või taimemulla soetamine.

Aastaid seadusrikkumist

Asi läks lõplikult üle võlli, kui organid defineerisid enda jaoks sellised kululiigid nagu „kemikaalid” ja „laboritarvikud”. Teadusasutused ostsid varem naatriumkloriidi, etanooli, geenipraimereid jms, mille maksumus ühelgi juhul ei ületanud riigihangete seaduse piirmäära. Nüüd korraga pandi need asjad ühte patta kokku ja selgus, et ülikoolid on aastaid seadust rikkunud. Seega peatati juba tehtud kulutuste väljamaksed ja hakati täie rauaga trahve tegema. Kusjuures juba käimasolevate projektide puhul muutusid reeglid käigupealt ja tagasiulatuvalt. Selle tagajärjel on näiteks riikliku „Keskkonnakaitse ja -tehnoloogia teadus- ja arendustegevuse” (KESTA) programmi maksed partneritele viibinud juba kaks aastat. Nüüd on küll hanked tehtud ja võib võidukalt ette kanda, et naatriumkloriidi soetamiseks tuleb küsida pakkumist 15 firmalt. Teadlase aja austamisest on asi kaugel.

Kahjuks on Eesti vabariigi rahandusministeerium valinud probleemi täieliku eitamise tee. On kummaline kuulda kõrgete riigiametnike suust arvamust: „Aga miks peab patarei ostmiseks euroraha kulutama?” Täiesti selge on ju, et kui mingi konkreetse projekti täitmiseks on vaja osta patareisid, siis tuleb neid osta selle konkreetse projekti vahenditest. Mingite teiste projektide vahendite kasutamine oleks nende mittesihipärane kasutamine.

Kindlasti ei pea paika arvamus, et euroliit käsib meil nii teha. Vastupidi, vahendeid, mis tulevad otse euroliidu teadus- ja arendustegevuse programmide kaudu, on oluliselt lihtsam kasutada. Seega on tegemist meie enda ülepingutatud nõudmistega. Laiem küsimus on, kas riik on nii rikas, et saab endale lubada sendiseid hankeid.

Originaaltekst on leitav siit.