Eesti Päevaleht: Ühiskondliku kasu arvestamine saagu hangetes reegliks

Riigihangetes tuleks väärtustada muudki peale odava hinna. 

Peatselt läheb kooskõlastusringile uus riigihangete seaduse eelnõu. Pealiskaudsel vaatlusel on riigihangete põhimõtetega kõik toredasti. Aastatel 2007–2011 korraldati Eestis üle 27 000 riigihanke kogumaksumusega 10,75 miljardit eurot. Nendest enamiku puhul (86%) valiti tingimustele vastavatest pakkumistest odavaim, teatab meile Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2012. aastal tehtud uuring.

Paistab ilus, eks? Tegelikult on praegune süsteem sama kahjutoov, nagu oli Trooja jaoks kreeklaseid täis puuhobune. Eestis on jäetud kasutamata võimalus muuta kohustuslikuks maksumaksja iga euro eest maksimaalse kasu saamine.

Iga riigiasutus või kohalik omavalitsus peaks ostma tooteid ja teenuseid organisatsioonidelt, kes suudavad peale hangitava toote või teenuse pakkumise luua avalikus sektoris ka lisakasu. Peale optimaalse hinna ja kvaliteedi tagamise peaksid ettevõtted konkureerima ka majanduslike, keskkonnakaitseliste ja sotsiaalsete lisahüvede loomisel. Selliste hüvede hulka võivad kuuluda näiteks praktikakohtade loomine noortele, erivajadustega inimeste palkamine või oma teenuse subsideerimine maapiirkondades.

Sel juhul on endiselt tegemist vaba turumajandusega. Lisandub lihtsalt veel üks konkurentsiaspekt. Ettevõtted, kes sellist võrdset konkurentsi ei soovi, võivad omavahel edasi konkureerida mõnel teisel turul.

Eriline roll on sotsiaalsetel ettevõtetel, kes Eesti puhul reinvesteerivad 100% oma kasumist. Suurbritannias võeti 2012. aastal vastu avalike teenuste või ühiskondliku väärtuse seadus (Social Value Act). Riigihangete ühiskondlikku väärtust määratletakse Suurbritannias lisakasuna, mida ühiskonnal on võimalik saada hangitavatest toodetest või teenustest otseselt saadavale väärtusele pealekauba. Seadus nõuab avaliku sektori asutustelt võimaluste kaalumist, kuidas hanke abil luua avalikes huvides täiendavaid majanduslikke, keskkonnakaitselisi ja sotsiaalseid hüvesid. Sealjuures peavad hankijad võtma nimetatud aspekte arvesse juba hanketingimuste sõnastamisel.

Nüüdseks on Suurbritanniast juba hulk näiteid uue seaduse rakendamise kohta. Näiteks Manchesteri lähedal asuv Oldham ei paista silma ainult oma huvitava ajaloo poolest, kuhu kuulub nii tekstiilibuum 19. sajandil kui ka Winston Churchilli poliitilise karjääri algus. Oldham teeb ajalugu ka hangete valdkonnas.

Pangavalik Oldhamis

Oldhami volikogu sätestas uue pangateenuse pakkuja otsingul, et 40% hinnangust kujuneb hinna ja 60% pakutava ühiskondliku väärtuse põhjal. Pakkumise võitnud Barclays Bank aitas võrreldes senise pakkujaga kulusid kokku hoida 26%. Ühiskondliku lisaväärtusena pakub ta muu hulgas koostöös üldhariduskoolide ja kõrgemate õppeasutustega noortele finantskirjaoskuse koolitusi ja karjääriplaneerimise sessioone, samuti praktikakohti.

Leedsi ja Sheffieldi vahel asuv Wakefieldi volikogu sõlmis aga lepingu ettevõttega Fresh Pastures üldhariduskoolide piimaga varustamiseks. Sotsiaalse ettevõttena ei võta Fresh Pastures kogu oma kasumit välja, vaid pakub seda reinvesteerides töövõimalusi pikaajalistele töötutele ja erivajadustega inimestele. Peale selle korraldab ettevõte koolides tunde taaskasutuse, kohalike toodete tarbimise ja toidu transpordi ökoloogilise jalajälje vähendamise kohta. Lisaks korjab firma kokku ja taaskasutab vanu piimapakke.

Hangetel edukad ettevõtted võtavad tööle inimesi sihtrühmadest, kel on tööd leida kõige keerulisem, annavad oma töötajatele võimaluse teha kogukonna heaolu nimel süsteemselt vabatahtlikku tööd ja pakuvad oma ruume tasuta kogukondlike ürituste tarbeks.

Ka praegu on avalikul sektoril võimalik vabatahtlikult selliseid kriteeriume kehtestada. Seda lubab ka Euroopa Liit. Peale hinna arvestatakse pakkumuste võrdlemisel mõnikord ka muid parameetreid (nt pakkuja kvalifikatsiooni ja kogemusi ning toote või teenuse kvaliteeti). Elanike heaolu tõstmise valdkonnas seatakse eesmärke siiski haruharva, ehkki just need peaksid olema esmatähtsad enamiku hangete korral.

Suurbritannia kogemus näitab, et pelgalt avaliku sektori asutuste teadlikkuse tõusust ei piisa, et senist praktikat vabatahtlikult muuta. Kõigepealt tuleb kehtestada reegel ja seejärel toetada selle täitmist. Eestil on Euroopa Liidu riigihangete uute direktiivide ülevõtmisega aega kuni 2016. aastani. Praegu on meie riigihangete seaduse eelnõu ettevalmistamise staadiumis. Just praegu on õige aeg küsida, millist tüüpi riigihankeid ja milles me võrdselt konkureerida soovime.

Ühiskondliku kasu arvestamine tuleb muuta avaliku sektori asutuste jaoks kohustuslikuks. Peale selle tuleb keelata otsustamisel ainult madalaimast hinnast lähtumine. Muudatustega kaasnevate ebamugavuste üleelamine on väike hind võrreldes võimalusega tõsta eestimaalaste heaolu.

Originaaltekst on leitav siit.