Juhtkiri: et hangete vorm ei lämmataks sisu

Riigihangete seadust, mille järgi on tehtud näiteks Eesti Rahva Muuseumi kurikuulsad restoranihanked, on päris sageli muudetud, parandatud ja täiustatud. Praegugi on riigikogu menetluses uus riigihangete seadus, mis lubaduste järgi „suurendab menetluse paindlikkust ja vähendab osapoolte kulusid”.

Küllap uus seadus üht-teist paremaks muudab – selle nimel on ju tööd teinud hulk inimesi alustades Euroopa Komisjonist, kelle direktiividel riigihankeõigus suuresti põhineb, ja lõpetades Eesti huvigruppide arvukate parandusettepanekutega. Aga põhimõtteline muutus, mis tagab, et riigiasutused totraid või majanduslikult halvasti põhjendatud hankeid enam ei tee? Kahtlane, sest eks kuulutab ju praegugi kehtiv seadus, et eesmärk on tagada „hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel”.

Riigihankesüsteemi suur puudus on see, et esimeses järjekorras suunab ta hankijat mõtlema täpselt kindlaks määratud ja formaliseeritud menetlusreeglite täitmisele, mitte sellele, kuivõrd on ettevõtmine sisuliselt põhjendatud. Peaasi, et menetlusreeglid on täidetud – siis on hankija hõlma juba keeruline hakata. Ükskõik, kas tal ka tegelikult on õigus või mitte.

Samasugust juriidilist fatalismi õhkub ka TS Laevade reisijateveo- ja parvlaevahankest. Viimane ei toimunud küll riigihangete seaduse järgi, kuid on olemuselt riigihankega sarnane tehing. Majandusministeerium rahustab rahvast jutuga, et kasseerib TS Laevadelt trahvi, kui too 1. oktoobril nõuetele vastavaid laevasid liinile ei too. TS Laevad omakorda püüab meid rahustada jutuga, et nad nõuavad Türgi ja Poola laevatehastelt trahvi, kui nood laevade tarnimisega hilinevad. Paraku trahvid inimesi üle mere ei vea, selleks on vaja ikka laevasid.

Teisisõnu: meie riigisüsteemis pannakse palju rõhku formaalsustele ja juriidikale ning majandusliku otstarbekuse analüüs tuleb alles teises järjekorras, kui üldse. Uus riigihangete seadus annab riigiasutustele võimaluse olla paindlikumad nii hanke kriteeriumite kui ka hankelepingute muutmise puhul. Ainuüksi seaduse muutumisest on aga vähe. Vaja on üleüldist paremat hankekultuuri, mis võiks tähendada seda, et enne hangete väljakuulutamist tehakse rohkem majanduslikku analüüsi ja usaldatakse üksteist rohkem, et asjaosalised ei peaks kaitsma ennast väga tiheda bürokraatiarüüga.

Loe originaalteksti siit.